Purjetaja, kes unistas lendamisest!

Rein Ottoson - kandidaat nr 173

Rein Ottoson ei vaja viimsilastele tutvustamist. Mitmekordne Eesti meister ja meie parimate purjesportlaste treener on nüüdseks juba kakskümmend aastat pidanud omanimelist  purjespordikooli. Ottosoni elus on kirjutamisväärset mitme raamatu jagu – nii sõjajärgsest lapsepõlvest ja purjespordiga alustamisest kui ka hilisemast tööst Eesti ja Nõukogude Liidu koondise treenerina. Viimastesse aastakümnestesse mahuvad lisaks oma kooli üles ehitamisele treeneritöö Jaapanis ja Soomes.

1997. aastal alustanud Rein Ottosoni purjespordikool oli üks esimesi erakoole Eestis üldse. „Kui Riigikogu 1998. aastal erakooliseadust muutis , tehti seda suures osas meie kooli silmas pidades. Oma kooli jaoks kirjutasin ise valmis nii õppekavad kui ka metoodika,“ meenutab ta algusaegu.

Algatuseks ostis Ottoson 10 Optimisti, selleks kulusid kõik kogutud säästud. Neid, kes ennustasid purjetamiskoolile peatset lõppu, oli omajagu, ometi sõidavad tolal ostetud jahid siiamaani. Suur abi oli Ottosoni õpilaste  - olümpiavõitjate Toomas ja Tõnu Tõniste, Peeter Saraškini ning Marko Lilienthali annetatud 100 000 kroonist, mis aitas koolile ja purjetamisõpetusele elu sisse puhuda.

Kui 1997. aastal oli õpilasi 30, siis järgmisel aastal juba 50, praegu on õpilasi 115. Esimesed viis aastat ei teadnud Ottoson enda sõnul, mis mujal maailmas või Eestis toimub – kogu aeg varahommikust hilisõhtuni kulus koolile.

Ise hakkas mees purjetama 10-aastaselt, treenerit aitama viieteistkümneselt, 18-aastaselt õpetas juba iseseisvalt. „Kalevi jahtklubisse tulin sadamatööliseks, hiljem sain dispetšeriks, purjetama hakkasin, kuna elasime jahtklubi kõrval,“ räägib ta. Tuba, kus tolal elati oli mõõtmetega 6x6x6 meetrit ning magama heites oli kogu põrand elanikega kaetud, vett tuli tuua mitmesaja meetri kaugusest kaevust. Kitsaste olude kiuste või ehk hoopis tänu neile oli Ottoson sunnitud end varakult üles töötama.

Treeneriks saades oli Reinu eeskujuks tema enda treener Taavi Org, viimase järgi sai nime ka Reinu poeg. „Taavi hakkas esimesena Eestis laste purjetamisega tegelema ja lapsi Optimistidel õpetama. Optimist leiutati 1948. aastal USA-s projekti raames, mis pidi hoidma lapsed tänavalt eemal. Praegu on see maailma kõige populaarsem jaht, mida valmistatakse 135 riigis,“ selgitab staažikas treener.

Praegu on koolis lisaks Ottosonile ametis kolm kõrgema eriharidusega treenerit. Kui 1980.aasta olümpiaregati tuules loodi Tartu Ülikoolis purjetamise eriala, oli Ottoson üks esimesi, kes seda õppima asus ning 1984. aastal lõpetas. Diplomitööks tegi ta kaks õppefilmi koos multiplikatsiooni ja muusikaga, mida näidati hiljem üle kogu Nõukogude Liidu. Treeneritöös oli järgmiseks astmeks ENSV teeneline treener, seejärel NLiidu 470-klassi juunioride ning sama klassi Liidu koondise peatreener.

Ottosoni koolis praegu töötavad treenerid on õppinud nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis. „Lapsevanemad peaksid olema praegusest teadlikumad ja nõudlikumad ning viima oma lapsed vähemalt 5-6 taseme treeneri juurde, kel on erialane kõrgharidus ning ka pedagoogilise töö kogemus“ selgitab Ottoson. 5. taseme annab treenerile kõrgharidus, madalamate tasemete omanikud võivad töötada vai abitreenerina. Ottosonil endal on purjetamistreeneri 8. aste, samaväärne tase on Eestis ette näidata vaid sõudetreener Matti Killingul.

Kui paljudel teistel spordialadel annab riik ruumid ning oluline on vaid leida pädev treener, siis purjetamiseks on vaja palju rohkem ressurssi – jahte, päästevarustust, kiirpaate ohutuse tagamiseks ja palju muud. „Purjetamine ei saa kunagi massispordiks, kuid iga purjetaja on enamasti ka suusataja, korvpallur või tegeleb mõne muu spordialaga,“ selgitab treener. Praegu on üks Ottosoni õpilastest Eesti meister mäesuusatamises, purjetamistrenni raames saab ka tennist või palli mängida, joosta.   

Staažikas treener ütleb, et kõige parem on, kui laps ise tahab trenni tulla – kui laps on motiveeritud, on ta valmis selleks, et merd sõita tegema ka teisi tegevusi, mis nii motiveerivad ei ole – jooksma, võimlema, tegema ära õppetükid ja majapidamistööd. „Ma ei ole ühtegi kehalist katset uuele lapsele teinud – ainult küsin, kas ise tahad või vanemad panevad, kui ise tahab, siis võib jääda.“ Praegu on tüdrukud poistest isegi eespool – nad on püsivamad ja mõnikord ka julgemad, mida Leppneeme lähedal avamerel on vaja.

 

Kandideerimise kohta IRL-i nimekirjas ütleb Ottoson, et peab end muidu apoliitiliseks, kuid IRLi tõekspidamised riigikaitse ja riigi hoidmise kohta on talle sümpaatsed, samuti väärtustab ta ise hakkama saamist ja isiklikku pingutust. „Kui isegi pimedad ja vigased inimesed teevad sporti ja saavad hakkama, siis miks ei peaks inimesed, kel käed-jalad otsas, ise hakkama saama,“ ütleb ta. Poliitikute kohta ütleb Ottoson, et muidu kõik kenad inimesed, aga valimiste ajal lähevad õelaks.