Õppida on huvitav!

Katrin Markii - kandidaat nr 169

Inimene on loomupoolest uudishimulik. Õppimine on loomulik ja õppimisvõime kaasasündinud. Inimene oma uudishimus on suuteline õppima uskumatult palju, vaja on vaid aega, huvi ja eesmärki, mille nimel pingutada. Õpime õppimisele mõtlemata eelkõige siis, kui õpitav on uus ja huvitav ning omandatu elus eneses rakendatav.

Oleme juba kaua teadnud, et õppimine ja õpitu omandamine on palju mitmetahulisem kui pelgalt infovahetus õpetaja ja õpilaste vahel. Õpikutüki läbivõtmine ei pruugi alati tähendada, et õpilased õpitust päriselt aru saavad. Kool võib olla tüütu, kui seal lihtsalt ollakse või käiakse, õppimine igav, kui eesmärgiks on vaid hinde saamine. Meil kõigil on õppimise kogemus.

Õppida on võimalik igal ajal ja igal pool

ning kindlasti pole kool ainus paik, kus seda teha. Õpilastel on hulk põnevaid hobisid, mille käigus on nad nii mõndagi põnevat teada saanud. Ruum, kus elame oma argielu ongi õpipaik. Õpipaigaks on tänav, kodu, rand või mets ja kaubanduskeskuski. Tänapäev vajab eelkõige inimest, kes suudab iseseisvalt mõelda, probleeme lahendada ja meeskonnas töötada. Koostöö tegemist saab ainult õppida koostööd tehes. Probleemide lahendamist saab õppida tegelikke probleeme lahendades. Õppimine peabki vahepeal toimuma väljaspool klassiruumi, sest päriselu seal just toimubki. Õppimisel peab olema praktiline väärtus, et seostaksime ja kasutaksime omandatud teadmisi argipäevas. Olme aga seab meile kiires tempos üha uusi väljakutseid ja vajadust olla paindlik ning osata ka aastatetagust koolitarkust oleviku praktikas kasutada.

Viimsi on oma asukohalt ja elukeskkonnalt ainulaadne, olles üheaegselt nii „pealinna jätk“ kui „maakoht“ oma metsade ja mereäärega, mis loob suurepärased eeldused viia õppetöö klassist välja- õue. Eestis on käibel õuesõppe definitsioon: „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasiõpetamist“. Võiks öelda, et Viimsi vald on üleni ja päriselt „ehe õpikeskkond“, mille paikkondlikku potentsiaali saab kasutada õpiõuede ja õpiradade loomiseks.

Üheks taaselustatud õpiõue vormiks on kohati unustatud kooliaed, mida paljud meist oma lapsepõlvest mäletavad. Eestis alustati kooliaedade asutamist 20. sajandi alguses Johannes Käisi ja kooliuuendusliikumise eestvedamisel, kui sõnastati ka kooliaia ülesanded. Nendeks olid loova, kehalise ja vaimse töökooli teostamine, mõtlemisvõime teritamine, looduse vastu armastuse tekitamine, aga ka korra ja ilutunde kasvatamine. Oma kooliajast mäletavad paljud, et peaaegu kõik maakoolid ja paljud linnakoolidki omasid kooliaeda. Vahepealne aeg on aga kahjuks paljud kooliaiad hingusele saatnud. Täna on Eestis hinnanguliselt umbes 30 kooliaeda. Suurbritannias, Rootsis, Saksamaal ja Ameerika Ühendriikides tegelevad koolid koostöös aiandusühingute ja ülikoolidega järjest rohkem lapse ja aia temaatikaga, abistades koole aedade rajamisel ja hooldamisel. Kasutusel on mõiste „aiapõhine õpe” (garden-based learning), mis tähendab õpetamismeetodit, kus õpikeskkond on kooliaed ja õppimine toimub läbi aiandustegevuse.

Kooliaia väga oluline ülesanne on kindlasti õpitulemuste parandamine, seda eelkõige seetõttu, et tegevus õues on lapse jaoks huvitavam kui klassiruumis õppimine, aed oma võimalustega on kui elav laboratoorium. Hästi planeeritud kooliaed võimaldab päriseluliste vahendite kasutamise kaudu nii kogemusõpet, projektõpet, avastus- ja uurimisõpet ning käed-küljes-õpikogemusi. Lapsed omandavad ja rakendavad oma teadmisi rikastavas õpikeskkonnas. Õppimine läbi isikliku kogemuse on huvitav. Lisaks võib ühe märksõnana tuua välja aiaõppe kasutamise eelisena probleemid laste toitumise ja tervisega. Praktiseerijate kogemused on kinnitanud, et aiapõhise õppe kasutamine parandab märkimisväärselt laste toidueelistusi ja tekitab huvi tervisliku elustiili vastu.

Usun, et Viimsis, kus koolid ei asu linnakeskkonnas, oleks hea võimalus taaselustada kooliaiad. Kooliaedade rajamine on ressursimahukas ja pikaajaline protsess, mis eeldab paljusid osapooli kaasavat järjepidevat ja läbimõeldud arendustegevust. Vastasel juhul võib ettevõtmine jäädagi vaid üksiku peenra rajamiseks või mõne üksiku entusiasti ettevõtmiseks ning aia kasutusaeg võib jääda üürikeseks. Seetõttu tuleb kooliaia rajamisse kaasata lisaks pidajale ja koolile ka kohalik kogukond: lapsevanemad, kogukonna organisatsioonid ja ettevõtted, kellel on võimalik panustada aia rajamisse oma aega, teadmisi ja energiat, mis võiks omakorda tagada aia jätkusuutlikkuse ning lisaks koolile ka kogu kogukonna hoole ja huvi aia vastu. Kooliaiast peaks saama kooli lahutamatu osa, nagu selleks on spordisaal või tööõpetuseklass ning kogukonna ühine hoolsuskohustus.

Nii mõnigi võib ilmselt mõelda, et milleks Viimsis eraldi panustada rannaalale ja metsa õpperadade loomisesse ning võtta ette aja ja ressursimahukate kooliaedade rajamine. Terve Eesti on täis põnevaid ja juba valmis ehitatud õpipaiku. Olgu selleks siis botaanikaaed Tallinnas, kaevandusmuuseum Ida- Virumaal või RMK matkaradade võrgustik. Selleks, et kogemus,- projekti,- avastus- ja uurimisõpe kujuneksid tavapäraseks õppevormiks, mitte projektikorras tehtavateks ühe või kahekordseteks väljasõituteks on mõistlik õpipaigad rajada võimalikult koolide lähedale ning avardada õpiruumi lisaks kooli territooriumile ka metsa ja randa, mis asuvad kodukohas. Õpipaik kodurannas on vaid 10 minutilise rattasõidu kaugusel ning külastus ei nõua eraldi kogu päeva planeerimist vaid seda on võimalik teha koolipäeva sees. Vajadusel saab kooli vahetus läheduses asuvasse kooliaeda kasvõi paarikümneks minutiks minna uurima, kuidas porgandid kasvavad. Mõistagi jäävad ka edaspidi väljasõidud ja õppekäigud väljaspool koduvalda koolielu lahutamatus osaks, sest Eestimaa ilusad paigad vajavad ka edaspidi avastamist.

Et kool ja õppimine muutuks huvitava(ma)ks, on vaja muidugi palju enamat, kui kooliaeda või õuesõpperada. Me õpime kogukonnas ja õppimine kogukonnas tähendab seda, et kõik õpivad. Õppimine ei ole ainult lapse kohustus. Ka õpetaja õpib ja arendab ennast, katsetades uusi meetodeid. Ka lapsevanem õpib ja toetab lapse õppimist. Kool loob aluse koostööks, sest lapse areng ja koostöö kogukonnaga on omavahel seotud. Uudseks moesõnaks on kujunenud palju ekspluateeritud kogukonnakooli mõiste. Kuid miks ainult kool? Miks mitte kogu haridus tervikuna? Mulle tundub, et kõige aktiivsemalt osaleb kogukond just lasteaedade tegemistes.

Kõrvale ei saa jätta ka huviharidust ja noorsootööd. Kõik see moodustab ühtse seotud terviku. Viimsi haridusasutused on kogukondlikud, kui me nii ühiselt kokku lepime. Meie haridusasutused on Viimsi näoga ning vastupidi. Läbi hariduse saab oluliselt mõjutada kogukonna, ning laiemalt terve ühiskonna arengut - lapsed saavad kogemuse, et hoolimata oma vanusest saavad nad kaasa rääkida ja midagi ära teha, panustada ühisesse ruumi, midagi algatada. Kogemus aga tõstab teadlikkust sellest, mida tähendab olla osa kogukonnast, olla aktiivne kodanik.

 

Õppimine kogukonnas on huvitav, kuna kogukond on see, kes on loonud ühise väärtusruumi,  mis tagab iga õppija, olgu siis lapse, vanema või õpetaja arenguks soodsa sotsiaalse, vaimse ja ka füüsilise õpikeskkonna. Panustame kõik koos ja ühiselt, et muuta õppimine veel huvitavamaks.