Soovin, et Viimsis kõlaks mõistuse hääl!

Mari-Ann Kelam 163 , Viimsi Vallavolikogu esimehe kandidaat

Kas Sulle kui kogenud poliitikule, kes on elanud valdava osa elust USA-s, olnud aktiivne osaline Eesti taasiseseisvumisprotsessis ning kahe  Riigikogu koosseisu liige, on vallaelu ja  kommunaalteemad pakkunud piisavalt pinget?

Kohaliku poliitika teemad on väga elulised ja realistlikud, usun siiralt, et inimene peab panustama selle koha ellu, kus ta kodu on. Tihti on kohalikud probleemid raskemadki kui riiklikud või rahvusvahelised, sest need on inimesele hingelähedasemad ja puudutavad teda väga vahetult. Mida naaber teeb, on  olulisem kui see, mida riik teeb. Inimesed suhtuvad oma kodusse ja kodukohta  emotsionaalselt. Sõnad „kodu,“ „kodumaa,“ „kodumaja“ on kõigile väga südamelähedased, kuid vahel ka valulised.

Olin ka Ameerikas elades võimaluste piires oma kodukoha eest väljas – eeskätt laste kooli ja lasteaia tõttu. Kui Eestis on vaja ise rohkem initsiatiivi näidata, siis seal oli isetegemine ja näiteks raha kogumine heategeval otstarbel väga levinud. Kui mu lapsed olid veel väiksed, organiseerisime koos teiste emadega lasteaia -  emad üürisid ruumid, palkasid õpetajad. Et kulusid kokku hoida, oli iga päev üks ema abiõpetaja. See oli väga huvitav, sest nägid kõrvalt laste kasvamist ja arenemist. Kuna ainult vanemate panusest lasteaia pidamiseks ei piisanud, korraldasime ka erinevaid rahakogumisüritusi. Ameerikas on see väga levinud - ka minu lapsed kogusid näiteks ekskursioonile mineku  jaoks raha autosid pestes.

Vabatahtlik tegevus viib tihti edasi uute väljakutseteni. Julgustaksin igaüht panustama kogukonna heaks kas vabatahtlikuna või läbi poliitika ning leidma endale uusi väljakutseid.

Sinu tunnuslause neil valimistel on positiivsus, kas selgitaksid seda natuke põhjalikumalt?

Vaatame teisi inimesi tihti halvaustavalt ja sildistame kergekäeliselt, kuid igaüks – hoolimata tema ametist või staatusest väärib lugupidamist. Kui oled ise positiivne, saad ka positiivset tagasisidet.

Kui käisin paarkümmend aastat tagasi Eesti koolides esinemas, ei julgenud lapsed algul midagi küsida. Aga kui üks julgeb küsida, on samas toas kümme, kes on talle selle eest väga tänulikud. Tänapäeval on inimesed muutunud, vähesed tahavad kuulata, enamik tahab ise rääkida. Kuid kommunikatsioon on lisaks rääkimisele ka kuulamine, vastu võtmine, arutamine. Ses mõttes on positiivne valmisolek teist inimest kuulata ja oma sõnumit arutada eduka ja edasiviiva mõttevahetuse väga oluline vundament.

Viimsi on üks jõukamaid omavalitsusi, kas siin peaks üldse midagi muutma?

Ka Viimsis ei ole sugugi kõik inimesed jõukad. Olen volikogus sotsiaalkomisjonis ja näen inimeste probleeme kogu aeg. Meie vald teeb inimeste aitamiseks üsna palju - aitab vajadusel transpordiga või olmeprobleemidest üle saada. Kõige toredam on siiski see, et oleme rikkad laste poolest – kui kogu Eesti oleks nagu Viimsi, ei oleks meil iibega probleeme. Möödunud aastal sündis 300 last  - pea iga päev laps - see on suur väärtus.

Kindlasti annab parandada ühistransporti – kui tahad Viimsis kusagile minna, kus veeta vaid paar tundi, on see ilma autota praktiliselt võimatu, sest buss käib harva. Ka Tallinnasse on õhtul kerge minna, kuid tagasi tulla enam mitte. Ööbuss, mis viimsilased, sealhulgas ka noored, kel auto või taksoga koju tulekuks vähem võimalusi, hilja õhtul koju tooks,  on väga vajalik.  Kindlasti annab üht-teist ära teha ka dubleerimise vähendamisel – kõik kolm bussi ei pea just ühel ajal Viimsisse jõudma.  

Väga tore on Viimsis näha, et lapsed käivad vanadekodus esinemas. Samas on natuke kurb olnud  kuulda, et meil käivad vanurite eest hoolitsemas vabatahtlikud  üle kogu maailma, näiteks Hispaaniast, kuid meie oma lapsed seda ei tee. Kui Ameerikas millestki eeskuju võtta , siis sellest, et kool on tihti kogukonnakeskus, mille juures käivad lisaks noortele koos ka keskealised ja eakad inimesed. Laste ja vanade vahel säilib pidev side ning lõhet ei lasta tekkida.

Olete Tunnega mõlemad kirikuga seotud, mida see Sinu jaoks tähendab?

Olen palju mõelnud laulu „Hoia jumal Eestit“ sõnadele, mis on minu arvates väga sügavad ja ajatud. Selles öeldakse „Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon.“ Rahu meil on, tõenäoliselt ei oska me hinnata, kui rahulikus kohas me tegelikult elame – meid ei ohusta looduskatastroofid või pidevad rahvarahutused. Töö on meie elus väga tähtis – ka siis kui tööd pole või kui töötatakse liiga palju. Kainus on ka eestlaslikult  kaine meel, mitte ainult alkoholist  hoidumine, venna-arm on vana-aja sõna, mis minu jaoks  tähendab vajadust märgata teist inimest, tunda temaga koos rõõmu, mitte kadedust. Kümme käsku on hea retsept eluks ka neile inimestele, kes jumalasse ei usu.  

Millega tegelevad Sinu lapsed? Kas olete kõik Viimsiga seotud? Mul on kaks last ja viis lapselast, kes kõik elavad Eestis – Tartus ja Harjumaal.

Viimsisse tulime Tunnega viisteist aastat tagasi, kuna leidsime siin ideaalse kodu – naljaga pooleks öeldes leidsime maja vanalinnas (sest mis see Viimsi vabaõhumuuseum muud on), metsa sees, mere ääres. Olen siin väga õnnelik ega tahagi mujal käia, kui just vaja pole.

Enne valimisi on kombeks lubadusi anda, mida Sina viimsilastele lubad?

Seisan hea selle eest, et säiliks Viimsi kaunis loodus ja olustik - ehitataks mõistlikult, jääks alles meie mets ja roheline elukeskkond. Alati ei pea kõik olema uus - pigem mugav ja käepärane. Meil on liigagi palju kaubanduskeskusi ja suuri korrusmaju ja arendustegevust tuleb aina juurde. Oleme Eesti üks atraktiivsemaid valdasid, mistõttu arengute suunamine kindlatesse rööbastesse on ülioluline. Tahan olla selles valdkonnas mõistuse hääl ning kui vaja, siis ka hoo maha võtja. Ehitamise ja arendamise rõhuasetus peab olema haridusel ja koolidel – see seob noori meie unikaalse elukoha ja loodusega. Kõige olulisem on kindlustunne, et järgmised põlvkonnad hoiavad oma kodukanti ja  viivad elu edasi.

 Mari-Ann Kelamit küsitles Ingrid Mühling